Facebookis jagati postitust teemal "What would you say to the one, that got away?". Esimese hooga jäin mõtlema, et jaaaah, tõesti, mida küll... Natuke unelenud, jõudis mulle aga kohale, et tegelikult minu jaoks vist sellist inimest polegi.
Eesti keeles öeldakse "vana arm ei roosteta". See pole küll päriselt sama, aga ka see minu kohta ei kehti. Huvitav kas ma olen siis lihtsalt üks neist õnnelikest, kes on enda jaoks selle kõige õigema inimese leidnud. Kellegi, kes on nii sobiv, et anna põhjust eelmiste suhete taganutmiseks.
No ma ei tea. Mitte et ma tahaks öelda, et mu abikaasa täiuslik ei ole, eksole. Aga no ta on ka omad vead nagu meil kõigil ja tihtipeale tuleb meil omavahel mingit klaarimist ette. Aga ikkagi leian, et ta on mu potile parim kaas, nagu öeldakse. Või on mees pott ja naine kaas? No vahet pole...
Ehk pole hoopis mu eelmised suhted olnud ükski piisavalt väärtuslik? Pärast teismeiga ongi mul põhimõtteliselt kolm tõsisemat suhet olnud enne praegust. Ja ma ei tea, kuidas teistega on, aga mõne eelmise suhte puhul on nii, et tagasi mõeldes tuleb täitsa öök peale.
Esimene neist algas teismelistena ja kestis pikalt. Nii pikalt, et lõpuks muutus lihtsalt sõbrasuhteks. Mida ta mõnes mõttes siiani on, sest me kohtume suhteliselt tihti. Saame normaalselt läbi, aga midagi kahetseda või taga nutta pole küll mõtet.
Ma konkreetselt oksendan endale natuke suhu, kui neist suhetest järjekorras teise peale mõtlen. No ei võta minu aju tagantjärele kinni, kuidas ma suutsin sellise inimesega mitu aastat koos olla. Praegu kirjeldaksin teda memmepojast matsina. Ja see on veel hästi öeldud. Igatahes on pikemata selge, et kahetsusest pole siin halli haisugi.
Kolmas ja viimane suhe enne abikaasa kohtamist oli selline, et kirjeldaksin seda inglise keelest laenatud väljendiga "Meh". Nagu oli ja ei olnud ka. Tegemist oli niiöelda külmetava kunstnikuga. Inimesega, kes oli enda arvates üks väheseid intelligentseid eluvorme planeedil maa, kohutavalt deep ja täiuslik ning kannatas kurja maailma, rikutud lapsepõlve ja muu sellise all.
Ükskord võttis ta mul kõrist kinni ja lõi mu peaga meie ühise köögi kipsseina sisse augu. Ja ma ei olnud isegi ta peale eriti pahane. Eks ma ise provotseerisin ka. Ja isegi see juhtum ei tekitanud minus tema ees mingit hirmu. Hästi veider mõelda, kuidas mul terve aeg temaga koos olles lihtsalt kõigest nii savi oli.
Kui ma ta ühel ilusal päeval (ja ma tõesti mõtlen seda) maha jätsin, siis mitte keegi ei imestanud selle üle. vend ütles, et ainus, millest ta aru ei saa on see, et miks ma temaga üldse nii kaua koos olin. No tõesti, eksole? Aga kuidas sa lähed inimesest lahku, kui otsest põhjust ei ole. Vaatate ühises kodus õhtul koos telekat ja ükshetk mõtled lihtsalt, et s...a kah, ma lähen minema! Nii või?
Ma olin vist liiga mugav lihtsalt. Kuigi talle mu sõbrad ei meeldinud ja ta üritas igati takistada mul nendega pidutsemist (mis oli tol ajal mu ainus hobi ja trenn), siis see mind eriti ei morjendanud. Ma lihtsalt ei kuulanud teda. Õnneks andis see lõpuks mulle pääsetee sellest suhtest välja, sest noormees pani mind diivanile istuma ja hakkas ette lugema meie maja uusi reegleid, mis sellest päevast kehtima hakkama pidid. No et ei käi sõbrannadega väljas jne.
Kuulasin, suitsetasin, kuulasin. Lõpuks ütlesin "tänan, ei!", võtsin paar hilpu kaasa ja kolisin välja. Kahju, et ta juba aastaid varem reegleid paika panema ei hakanud. Igatahes nuttis ta, kui ma asju pakkisin ja ma olen kindel, et sisemuses oli tal natuke hea meel, sest nüüd oli tal veel üks tõestus selle kohta, et terve ilm on tema vastu.
Kindlasti kirjutas ta pärast minu lahkumist mõne või mõnikümmend pisaratest ja verest nõretavat luuletust, istus oma mustas masenduses ja valas selle siis oma surematusse loomingusse. Hehehee... No ma ei taha küll julm olla, aga kõigile ei ole ikka annet antud. Ole sa siis nii deep ja tark kui tahes.
Igatahes võin ma pärast neid meenutusi ja mõtisklusi kindlalt öelda, et minu jaoks tõesti ei ole seda, kes minema pääses. Ega seda, kes roostetamisest pääseks. Tuleb välja, et ma olen õnnelik, oma elu ja suhtega rahul! Pean seda endale tihedamini meelde tuletama hakkama...
