Olen juba tükk aega lapsehoidjat otsinud. Adrianile juba siis, kui Mariani veel plaaniski polnud. Ja no meeletult raske on ikka leida inimest, kellega oma lapse(d) jätta julgeks. Nüüd olen lõpuks jõudnud sinna, et leidsin kellegi, keda laupäeval üle vaatama läheme.
Tore uudis ju! Aga millegipärast ei tee see mu südant kergemaks, hoopis raskemaks. Siiani oli vaid teoreetiline see võimalus, et jätan lapsed kellegi võõra hoida, et ise näiteks Randoga sööma või kinno minna. Nüüd lajatas reaalsus mulle väga valusalt pähe. Kas ma ikkagi julgen seda sammu teha? Kas 3,5 aastane ja 8 kuune pole ikka liiga pisikesed, et niimoodi emast eemal olla?
Üleüldse hakkab tekkima tunne, et äkki polegi neid kinosid ja väljas söömisi nii väga vaja. Vanaemad on lastel ju ka. Ehk ikka saame kuidagi niimoodi hakkama nagu tänaseni. Et palume lihtsalt neid ja... Probleem on selles, et tänapäeval ei ole enam kahjuks eriti palju neid punapõskseid maavanaemasid, kes päevad läbi moosi keedavad ja terved suved kõiki oma lapselapsi hoiavad.
Meil on veel vedanud. Nii minu kui ka Rando ema elavad meiega samas linnas ja saavad lastega hästi läbi ning on neid nõus hoidma, kui vaba aega vähegi on. Aga eriti ju ei ole. Mõlemad käivad täiskohaga tööl ja on tänapäeva kiire elutempo tuules endale ka mitmeid lisakohustusi võtnud.
Mis on ju iseenesest tore. Tegutsemine hoiab noore ja tervena. On mille nimel end hommikuti püsti ajada voodist. Küll aga ei ole mina see inimene, kes läheb kaks last käeotsas õhtul oma rampväsimud ema uksetaha, et näed, siin nad on ja me nüüd sätime kinno. Tsau-pakaa!
Samas usun ma siiralt seda teooriat, et üks noor ema ei tohi jääda ainult "nooreks emaks" ja unustada oma abikaasat. Ei saa sättida lapsi pjedestaalile ja mehele öelda lihtsalt, et oota oma aega. Sest tõesti võib nii toimides juhtuda, et kui lapsed pesast lendavad, mida nad kohe kindlasti ühel hetkel teevad, siis ei ole sul enam mitte kedagi, sest abikaasa on ka vaid inimene ja ei jõudnud 25 aastat oodata, millal ükskord tema järg tuleb. Oehh, kitsa ja tema kaks heinakuhja.
Leitud! Ja edasi?
Igatahes on nüüd, kui potentsiaalne lapsehoidja leitud, tekkinud minus suur hirm. Ma ei julge neid jätta. Ma ei ole selle inimesega veel kohtunudki, kõiki asju arvestades tundub ta väga tore ja meeldiv inimene. Teda soovitab tuttav. Aga mina mõtlen, et äkki saab ikka ilma. Ootasin mitu aastat sellist võimalust, aga kas ma seda nüüd kasutada ka julgen?
Juba poja lasteaeda viimine oli ja on minu jaoks siiani väga vastik läbielamine. Kui ta veel hommikul nutab ka, siis on kindel, et tulen koju ja pisardan ise ka paar tundi ja tuju on terve päeva jooksul allpool nulli. Ja me räägime lasteaiast, kus tal on tegelikult kindlasti tore, ta on turvalises keskkonnas usaldusväärsete inimestega. Üks mis kindel, kui nutvaid lapsi ma kuhugi lapsehoidja juurde kohe kindlasti ei jäta. Tühistan siis pigem juba kõik plaanid.
Lisaks igipõline küsimus - kas kutsuda hoidja koju või viia lapsed tema juurde? Oma kodus tunneksid lapsed ennast kindlasti turvalisemalt. Ma saaksin siia kasvõi igasse nurka kaamerad panna ning pidevalt jälgida, mis toimub. Aga ma ei suuda taluda mõtet, et võõras inimene on minu kodus siis, kui mind ennast siin ei ole. Appi, ma ei ole normaalne! Või just olen?
Hoidjakandidaat ütles tegelikult, et tavaliselt tuuakse lapsed tema juurde. Eks nüüd laupäeval ole näha, millise mulje tema kodu mulle jätab. On ju tihtipeale kuulda jutte, kus lapsed vanainimesest hoidja juures mingeid südamerohtusid sisse söövad, sest need on vedelema jäetud. Minu "väljavalitu" on küll noor inimene, aga no mõte jääb samaks. On tema kodu mu laste jaoks ikka piisavalt turvaline?
Ja kas ma üldse alustasin oma hoidjaotsinguid õigest kohast. Kas olulisem on tegelikult ikkagi see, et hoidja on "paberitega" või et mõni tuttav teda soovitada julgeb? Sest mina lähtusin siiani teisest. Nüüd aga hakkab tunduma, et esimene on märksa olulisem.
Tüüpilise ülemõtlejana olen suutnud endale juba mustmiljon musta stenaariumi ette kujutada, mis lastega kõik juhtuda võib, kui nad hoida viin. Hakkab tunduma, et see kõik ei ole seda närvipinget lihtsalt väärt. Kas ma suudaksin seal kinos või õhtusöögil olles ennast üldse hästi tunda või vasardaks pigem peas, et olen rongaema, kes triviaalsete lõbustuste nimel oma pisikesed kuhugi ripakile jättis? Hetkel tundub viimane variant tõenäolisem...
Elame-näeme...
Igatahes on mul laupäevaks kokku lepitud, et lähen lastega sellele naisterahvale külla, kes siis peaks mu lapsi vahel vaatama hakkama. Kas see esimene kohtumine jääb viimaseks või tekib sealt pikk ja ilus laste-lapsehoidja suhe nagu Ameerika filmides? Remains to be seen...
No comments:
Post a Comment