The one that got away

Facebookis jagati postitust teemal "What would you say to the one, that got away?". Esimese hooga jäin mõtlema, et jaaaah, tõesti, mida küll... Natuke unelenud, jõudis mulle aga kohale, et tegelikult minu jaoks vist sellist inimest polegi.
Eesti keeles öeldakse "vana arm ei roosteta". See pole küll päriselt sama, aga ka see minu kohta ei kehti. Huvitav kas ma olen siis lihtsalt üks neist õnnelikest, kes on enda jaoks selle kõige õigema inimese leidnud. Kellegi, kes on nii sobiv, et anna põhjust eelmiste suhete taganutmiseks.
No ma ei tea. Mitte et ma tahaks öelda, et mu abikaasa täiuslik ei ole, eksole. Aga no ta on ka omad vead nagu meil kõigil ja tihtipeale tuleb meil omavahel mingit klaarimist ette. Aga ikkagi leian, et ta on mu potile parim kaas, nagu öeldakse. Või on mees pott ja naine kaas? No vahet pole...

Ehk pole hoopis mu eelmised suhted olnud ükski piisavalt väärtuslik? Pärast teismeiga ongi mul põhimõtteliselt kolm tõsisemat suhet olnud enne praegust. Ja ma ei tea, kuidas teistega on, aga mõne eelmise suhte puhul on nii, et tagasi mõeldes tuleb täitsa öök peale.
Esimene neist algas teismelistena ja kestis pikalt. Nii pikalt, et lõpuks muutus lihtsalt sõbrasuhteks. Mida ta mõnes mõttes siiani on, sest me kohtume suhteliselt tihti. Saame normaalselt läbi, aga midagi kahetseda või taga nutta pole küll mõtet.
Ma konkreetselt oksendan endale natuke suhu, kui neist suhetest järjekorras teise peale mõtlen. No ei võta minu aju tagantjärele kinni, kuidas ma suutsin sellise inimesega mitu aastat koos olla. Praegu kirjeldaksin teda memmepojast matsina. Ja see on veel hästi öeldud. Igatahes on pikemata selge, et kahetsusest pole siin halli haisugi.

Kolmas ja viimane suhe enne abikaasa kohtamist oli selline, et kirjeldaksin seda inglise keelest laenatud väljendiga "Meh". Nagu oli ja ei olnud ka. Tegemist oli niiöelda külmetava kunstnikuga. Inimesega, kes oli enda arvates üks väheseid intelligentseid eluvorme planeedil maa, kohutavalt deep ja täiuslik ning kannatas kurja maailma, rikutud lapsepõlve ja muu sellise all.
Ükskord võttis ta mul kõrist kinni ja lõi mu peaga meie ühise köögi kipsseina sisse augu. Ja ma ei olnud isegi ta peale eriti pahane. Eks ma ise provotseerisin ka. Ja isegi see juhtum ei tekitanud minus tema ees mingit hirmu. Hästi veider mõelda, kuidas mul terve aeg temaga koos olles lihtsalt kõigest nii savi oli.
Kui ma ta ühel ilusal päeval (ja ma tõesti mõtlen seda) maha jätsin, siis mitte keegi ei imestanud selle üle. vend ütles, et ainus, millest ta aru ei saa on see, et miks ma temaga üldse nii kaua koos olin. No tõesti, eksole? Aga kuidas sa lähed inimesest lahku, kui otsest põhjust ei ole. Vaatate ühises kodus õhtul koos telekat ja ükshetk mõtled lihtsalt, et s...a kah, ma lähen minema! Nii või?
Ma olin vist liiga mugav lihtsalt. Kuigi talle mu sõbrad ei meeldinud ja ta üritas igati takistada mul nendega pidutsemist (mis oli tol ajal mu ainus hobi ja trenn), siis see mind eriti ei morjendanud. Ma lihtsalt ei kuulanud teda. Õnneks andis see lõpuks mulle pääsetee sellest suhtest välja, sest noormees pani mind diivanile istuma ja hakkas ette lugema meie maja uusi reegleid, mis sellest päevast kehtima hakkama pidid. No et ei käi sõbrannadega väljas jne.
Kuulasin, suitsetasin, kuulasin. Lõpuks ütlesin "tänan, ei!", võtsin paar hilpu kaasa ja kolisin välja. Kahju, et ta juba aastaid varem reegleid paika panema ei hakanud. Igatahes nuttis ta, kui ma asju pakkisin ja ma olen kindel, et sisemuses oli tal natuke hea meel, sest nüüd oli tal veel üks tõestus selle kohta, et terve ilm on tema vastu.
Kindlasti kirjutas ta pärast minu lahkumist mõne või mõnikümmend pisaratest ja verest nõretavat luuletust, istus oma mustas masenduses ja valas selle siis oma surematusse loomingusse. Hehehee... No ma ei taha küll julm olla, aga kõigile ei ole ikka annet antud. Ole sa siis nii deep ja tark kui tahes.

Igatahes võin ma pärast neid meenutusi ja mõtisklusi kindlalt öelda, et minu jaoks tõesti ei ole seda, kes minema pääses. Ega seda, kes roostetamisest pääseks. Tuleb välja, et ma olen õnnelik, oma elu ja suhtega rahul! Pean seda endale tihedamini meelde tuletama hakkama...

Uus lapsehoidja ja rongaema...

Olen juba tükk aega lapsehoidjat otsinud. Adrianile juba siis, kui Mariani veel plaaniski polnud. Ja no meeletult raske on ikka leida inimest, kellega oma lapse(d) jätta julgeks. Nüüd olen lõpuks jõudnud sinna, et leidsin kellegi, keda laupäeval üle vaatama läheme.

Tore uudis ju! Aga millegipärast ei tee see mu südant kergemaks, hoopis raskemaks. Siiani oli vaid teoreetiline see võimalus, et jätan lapsed kellegi võõra hoida, et ise näiteks Randoga sööma või kinno minna. Nüüd lajatas reaalsus mulle väga valusalt pähe. Kas ma ikkagi julgen seda sammu teha? Kas 3,5 aastane ja 8 kuune pole ikka liiga pisikesed, et niimoodi emast eemal olla?

Üleüldse hakkab tekkima tunne, et äkki polegi neid kinosid ja väljas söömisi nii väga vaja. Vanaemad on lastel ju ka. Ehk ikka saame kuidagi niimoodi hakkama nagu tänaseni. Et palume lihtsalt neid ja... Probleem on selles, et tänapäeval ei ole enam kahjuks eriti palju neid punapõskseid maavanaemasid, kes päevad läbi moosi keedavad ja terved suved kõiki oma lapselapsi hoiavad.

Meil on veel vedanud. Nii minu kui ka Rando ema elavad meiega samas linnas ja saavad lastega hästi läbi ning on neid nõus hoidma, kui vaba aega vähegi on. Aga eriti ju ei ole. Mõlemad käivad täiskohaga tööl ja on tänapäeva kiire elutempo tuules endale ka mitmeid lisakohustusi võtnud.

Mis on ju iseenesest tore. Tegutsemine hoiab noore ja tervena. On mille nimel end hommikuti püsti ajada voodist. Küll aga ei ole mina see inimene, kes läheb kaks last käeotsas õhtul oma rampväsimud ema uksetaha, et näed, siin nad on ja me nüüd sätime kinno. Tsau-pakaa!

Samas usun ma siiralt seda teooriat, et üks noor ema ei tohi jääda ainult "nooreks emaks" ja unustada oma abikaasat. Ei saa sättida lapsi pjedestaalile ja mehele öelda lihtsalt, et oota oma aega. Sest tõesti võib nii toimides juhtuda, et kui lapsed pesast lendavad, mida nad kohe kindlasti ühel hetkel teevad, siis ei ole sul enam mitte kedagi, sest abikaasa on ka vaid inimene ja ei jõudnud 25 aastat oodata, millal ükskord tema järg tuleb. Oehh, kitsa ja tema kaks heinakuhja.

Leitud! Ja edasi?

Igatahes on nüüd, kui potentsiaalne lapsehoidja leitud, tekkinud minus suur hirm. Ma ei julge neid jätta. Ma ei ole selle inimesega veel kohtunudki, kõiki asju arvestades tundub ta väga tore ja meeldiv inimene. Teda soovitab tuttav. Aga mina mõtlen, et äkki saab ikka ilma. Ootasin mitu aastat sellist võimalust, aga kas ma seda nüüd kasutada ka julgen?

Juba poja lasteaeda viimine oli ja on minu jaoks siiani väga vastik läbielamine. Kui ta veel hommikul nutab ka, siis on kindel, et tulen koju ja pisardan ise ka paar tundi ja tuju on terve päeva jooksul allpool nulli. Ja me räägime lasteaiast, kus tal on tegelikult kindlasti tore, ta on turvalises keskkonnas usaldusväärsete inimestega. Üks mis kindel, kui nutvaid lapsi ma kuhugi lapsehoidja juurde kohe kindlasti ei jäta. Tühistan siis pigem juba kõik plaanid.

Lisaks igipõline küsimus - kas kutsuda hoidja koju või viia lapsed tema juurde? Oma kodus tunneksid lapsed ennast kindlasti turvalisemalt. Ma saaksin siia kasvõi igasse nurka kaamerad panna ning pidevalt jälgida, mis toimub. Aga ma ei suuda taluda mõtet, et võõras inimene on minu kodus siis, kui mind ennast siin ei ole. Appi, ma ei ole normaalne! Või just olen?

Hoidjakandidaat ütles tegelikult, et tavaliselt tuuakse lapsed tema juurde. Eks nüüd laupäeval ole näha, millise mulje tema kodu mulle jätab. On ju tihtipeale kuulda jutte, kus lapsed vanainimesest hoidja juures mingeid südamerohtusid sisse söövad, sest need on vedelema jäetud. Minu "väljavalitu" on küll noor inimene, aga no mõte jääb samaks. On tema kodu mu laste jaoks ikka piisavalt turvaline?

Ja kas ma üldse alustasin oma hoidjaotsinguid õigest kohast. Kas olulisem on tegelikult ikkagi see, et hoidja on "paberitega" või et mõni tuttav teda soovitada julgeb? Sest mina lähtusin siiani teisest. Nüüd aga hakkab tunduma, et esimene on märksa olulisem.

Tüüpilise ülemõtlejana olen suutnud endale juba mustmiljon musta stenaariumi ette kujutada, mis lastega kõik juhtuda võib, kui nad hoida viin. Hakkab tunduma, et see kõik ei ole seda närvipinget lihtsalt väärt. Kas ma suudaksin seal kinos või õhtusöögil olles ennast üldse hästi tunda või vasardaks pigem peas, et olen rongaema, kes triviaalsete lõbustuste nimel oma pisikesed kuhugi ripakile jättis? Hetkel tundub viimane variant tõenäolisem...

Elame-näeme...

Igatahes on mul laupäevaks kokku lepitud, et lähen lastega sellele naisterahvale külla, kes siis peaks mu lapsi vahel vaatama hakkama. Kas see esimene kohtumine jääb viimaseks või tekib sealt pikk ja ilus laste-lapsehoidja suhe nagu Ameerika filmides? Remains to be seen...

Facebooki "sõprusest" ja alkoholist

Sain ükspäev kokku sõbraga, kellega pole tegelikult paar aastat üldse suhelnud. Jutu sees mainisin, et näed, käisin eile sõbrannaga veini joomas. Tema vastu, et jajah, facebookist nägin pilte, kuidas te jõe ääres istusite veinipokaalidega.

Mul jäi karp lahti, nagu puuga oleks pähe saanud. Just sel hetkel jõudis mulle reaalselt kohale, kuidas asjad facebookis tegelikult levivad. Ma ei ole idioot. Selline asi poleks tohtinud mulle sellise üllatusena tulla. Aga tuli. Ja see on tõsiselt veider.

Tulin koju ja otsustasin oma kontaktide suurpuhastuse teha. No kuulge, mul on 500 midagi sõpra. Ilmselgelt jõuab see enamikuni, kui käin sõbrannaga veini joomas. Kelle asi see tegelikult on? Väga väheste.

Ja kuigi see konkreetne sõber, kelle tõttu asja üle pikemalt järele mõtlema hakkasin, on vana ja usaldusväärne, siis hakkasin arutlema, kui palju on seal suhtlusportaalis inimesi, kes kunagi endast märku ei anna. Nad lisavad su sõbraks ja kuna sa neid kuskilt tead, siis on kuidagi imelik mitte vastu võtta. No et oleks nagu ülbe või nii. Ja siis see inimene on koheselt kogu su eluga kursis. Ta teab kõike sinu, su laste, su elukoha ja koduloomade kohta. Inimene, kes lisab sind küll sõbraks, aga tänaval ei ütle ehk teregi.

Tegelikult on ilmselgelt raske ette kujutada, et selline rahvamass nagu 500 inimest igat su postitust näeb. 500 inimest on päris suur saalitäis rahvast ja statistiliselt mahub sinna igasugu huvitavaid tegelasi. Me ju teame seda, aga miks siis endale ikkagi aru ei anna? 

Sest facebookis nagu ka päriselus, no näiteks ülikooli loengusaalis, on laias laastus kolme tüüpi inimesi. Üks võrdlemisi väike seltskond istub esireas ja võtab igal teemal sõna. Sa tead alati, mis ta sinu asjadest arvab ja oled kursis ka tema enda mõtetega. Kui postitad lõunasöögi siis ta vajutab "meeldib" ja kirjutab veel kommentaariks, et "Tahaks ka!". Isegi siis, kui ta on suhteliselt võõras inimene.

Siis on teine, võrdlemisi suur grupp, kes küll kuulab loengus ja räägib ka kaasa, kuid ainult siis, kui ennast nö. puudutatuna tunneb. Need on näiteks teised noored emad beebipilte vaadates. Või vanad klassikaaslased, kui postitad värske pildi sellest, kuidas mõne teise klassikaaslasega kuskil kokku said. Nad ei jälgi kiivalt iga postitust, aga kui teema tuttav, siis on nad olemas.

No ja lõpuks on see kolmas, kõige suurem grupp. See rühm inimesi, kellele mõeldes mul kepsu värisema võttiski. Need on need, kes istuvad loengus tagareas ja kunagi sõna ei võta. Sa unustad nende olemasolu üldse ära, sest nad ei anna endast kuidagi märku. Facenookis ei "laigi" nad kunagi ühtegi asja ega kommenteeri ainsatki pilti. Ometi näevad ja loevad nad kõike. Kutt, kellega said peol tuttavaks juba, siis kui oma elukaaslasega veel kooski ei olnud. Ema vana klassiõde. Piff, kes käis sinuga ühes põhikoolis paar klassi allpool. Põhimõtteliselt täiesti võõrad inimesed. Ja nad teavad, millisel mänguväljakul sulle oma lapsega kõige rohkem meeldib käia... Täiesti jube ju! 

Igatahes jõudis mul kogu see asi hetkega kohale. Kustutama ma kedagi ei hakanud. Mine tea, millal mõnda kontakti kunagi vaja läheb ja üldse, kui inimene tahab mu "internetisõber" olla, no las ta siis olla, jumala eest! Küll aga korraldasin kontaktid ümber eraldi gruppidesse. Kõik ei näe enam igat mu pilti ja mõttevälgatust. Ja mu süda on nüüd tunduvalt rahulikum.

Noor ema ja alkohol

Mis mind veel selle teema juures just praegusel hetkel nii tugevasti puudutas on see, et pärast enam kui aastat väga rahulikku eksisteerimist kodus oma mulllis vaid laste nimel elades, on viimasel ajal kuidagi ühekorraga välja ilmunud suur hulk vanu tuttavaid. Nad kõik tahavad kokku saada. "Me pole niiiiii ammu näinud, teeme paar klaasi veini ja lobiseme." Või siis "Jeebus, me nägime viimati eelmine suvi, kui meie jõime rummi ja sina olid rase. Saaks kokku ja teeks paar koksi?".

Ja kuna ma tõesti tunnen, et natuke juba võiks ka ette võtta mingeid aktiviteete täiskasvanute seltskonnas, siis ma ei ütle ära. Eriti, kui kutsub vana sõbranna, kes käib vaid kord aastas Eestis. Või teine, kelle mees annab linnaloa vaid poole aasta tagant.

Ja kui siis õhtu on tõsiselt lõbus, tuleb mingi hetk tunne, et seda rõõmu kohe peab terve maailmaga jagama. Ja sa postitad pildi endast kohvikulauas veiniklaasiga. Või kodus diivanil kokteiliga. Kuigi tegelikult ei ole alkohol sugugi mitte põhiline rõõmu allikas jääb paratamatult mulje, et näed - noor ema ja joob. Jälle!

Ma võin ju öelda, et mind absoluuselt ei koti, mida teised inimesed arvavad, aga see oleks nii sulaselge vale, et naerma ajab. Mind morjendab teiste arvamus väga, kuigi tean, et ei peaks. Ja no üleüldse on ühiskondlik norm kuidagi selline, et juua võivad kõik välja arvatud naised, kel on alla 5 aastane laps. Või noh, isegi alla kümne. 

Seda riigis, kus juuakse iga elaniku kohta 10 liitrit 100% alkoholi aastas. Seal hulgas on siis kõik, imikutest 100 aastasteni ja edasi. KÕIK! Eestlased ei lähe tänavatele, kui nende palku kärbitakse. Nad ei lähe sinna, kui toit hakkab hinna tõttu luksuskaubaks muutuma. Küll aga räägitakse, et kui nüüd see alkoholiaktsiis tõuseb nii hullusti, kui lubatakse, siis tuleb midagi ette võtta.

Täiesti silmakirjalik ju! Aga ometi tunnen ma ennast halvasti, et olen joonud veini ja rummi ja seda ühe nädala jooksul. Mis siis, et enne seda ei tarbinud ma üle aasta absoluutselt alkoholi. Rongaema tunne tuleb peale, kuigi tean, et lapsed võtavad vanaema juures ööbimist nagu preemiat.

Niisiis nüüd ei näe enamik mu kontaktidest enam, kui olen vana hea sõbrannaga kuskil ja võtan kanatiibade kõrvale pokaali külma Rieslingut. Või kutsun aastaid tagasi välismaale kolinud klassiõe koos elukaaslasega külla kokteili jooma. Ja jälle on mu süda tunduvalt rahulikum.

Meie teine ime!

Arvesta nüüd sellega, mu kallis lugeja, et nüüd tuleb pikk ja detailne jutt selle kohta, kuidas mu teine laps sündis.

6. jaanuaril, kell 10.53 tuli Pärnu haiglas ilmale pisike Marian Rozbaum, kes kaalus 2970 grammi ja oli 52 sentimeetrit pikk. Kuigi tähtaeg oli mitu nädalat hiljem, imestasid isegi arstid-ämmaemandad, et beebi oli nii valmis nagu oleks päevapealt õigel hetkel saabunud. Sünnihinded 9-10-10 ei näita täpset pilti - minu meelest oli ta täiesti täiuslik!

Mariani sünnitamine oli minu jaoks paras šokk. Adrian tuli ju keisrikõikega, millest ruttu taastusin. Näidustusteks tuharseis ja minu sclerosis multiplex. Juba paari päeva pärast sain ise lapsega hakkama ja paar nädalat hiljem oleksin võinud kõhulihastele harjutusi teha.

Juba tütrekest ootama jäädes olin kindel, et tuleb jälle keiser. Kirjutas ju mu arst otsekohe suurte punaste trükitähtedega raseduskaardile lausa kolm näidustust - multiskleroos, pool aastat varem toimunud konisatsioon ja armiga emakas. Oli ju Adriani sünnist möödas laias laastus vaid kaks aastat.

Kaks triipu!

Kahe triibuga test aprillis 2014. aastal tuli veidi üllatusena, kuid beebiootus oli igal juhul vägagi rõõmustav uudis. Otsustasin, et seekord naudin rasedust samuti nagu esimesel korral, kui juurde enam nii palju ei võta. Pea 30 kg kaotamine oli selge piin. Aga no jutuks see jäigi, sest juurde tuli sama palju ja mahasaamisega on trall kordades hullem.

Esimesel trimestril oli iiveldus päris hull, kindlasti tundsin end halvemini, kui poissi oodates. Kaasa ei aidanud ka lämbe suvi. Samuti olin kohutavalt emotsionaalne. Eks mul ole muidu ka silmad märja kohapeal, aga siis oli ikka eriti hull lugu. Polnud kohe üldse põhjust vaja, et pill lahti oleks. Ometi oli kõik hästi ja ultrahelid näitasid vaid rõõmsaid uudiseid. Seda nii Pärnus kui ka Tallinnas kuulsa Marek Šoisi juures, kes muuhulgas ütles 12 nädalal ära ka selle, et vastukaaluks suurele vennale on seekord tulemas pisike piiga.

(Ma lihtsalt olen sunnitud vahemärkusena välja tooma, et Marianile sugugi ei meeldi mõte, et siin teda taga räägin. No kuidagi ei taha lasta mul kirjutamisega tegeleda!)

Igatahes juhtus nii, et looteanatoomiat, 20 rasedusnädalal tehtavat ultraheliuuringut sattusin tegema Pärnu haigla võrdlemisi uue arsti juurde, kel nimeks Maarja Nõmmann. Ütlen kohe ära, et praegu teda googeldades on kommentaarid positiivsed. Neid pole küll palju, muidu arvaksin et kujutasin seda kõike endale vaid ette. Kui loen, siis on tunne, et kirjutatakse kellestki teisest.

Lähen alati uute arstide juured positiivse häälestusega. On ju selge, et sinusse suhtutakse paremini, kui ise positiivsust kiirgad. Ja võin kinnitada, et sõbralik tervitus ja naeratus on tihti mõnegi tõreda arsti rõõmsamaks teinud. Enamik on juba ennegi rõõmsad olnud. Nõmmanniga oli kahjuks täiesti vastupidine kogemus.

Kohe, kui ta mu rasedakaarti nägi, võttis sisse ründava poosi ning hakkas mind pommitama küsimustega nagu ma ise oleks oma kaardile need punased märkused teinud. Küll ei sobinud talle üks ega teine põhjus, Lõpuks hakkasin juba mõtlema, et ilmselt tühistab ta kohe-kohe ka mu 8 aastat pea kohal rippunud multiskleroosi diagnoosi.

Igatahes tegi ta märkusi, mis olid vastuolus nii minu neuroloogi jutu kui ka mu enda teadmistega oma haiguse kohta. Olin selle günekoloogi näol sattunud maailma suurima eksperdi otsa neuroloogiliste probleemide alal. Lisaks oli suhtumine minusse, kui patsienti ebaviisakas ja tõre. Tundsin ennast nagu viimane rongaema, kes üritab puhtast laiskusest ja enese mugavusest keisrilõiget välja petta.

Tunnistan, et pärast ultraheli ma nutsin. Ja mitte selle tõttu, et ma üleüldse palju nutsin. :) Alguses ajasingi kõik oma rasedushormoonide kaela, kuid nüüd tagasi mõeldes saan aru, et MINU hormoonidega polnud sel mingit pistmist. Igatahes kuulsin hiljem ka tema kolleegide käest mitte just kõige positiivsemaid kommentaare uue noore arsti kohta.

Aega on veel maa ja ilm!

Olgu temaga, kuidas oli. Viskasin selle negatiivse kogemuse peast, sest olin kindel, et ei pea selle naisolendiga enam kunagi kohtuma. Oli mul ju saatekiri keisrilõikeks ja jäi vaid antud kuupäev ära oodata. No ja rasedusega on minu meelest nii, et sa küll tead, et see lõppeb lapse tulekuga ja sa tead ka umbkaudset aega, aga ikkagi tundub see nii kauge ja ebareaalse tulevikuna, et eriti sellega pead ei vaeva. Aga siis näitas saatus, et iroonia meeldib talle sama palju, kui mulle.

Operatsioonini jäi veel enam kui nädal. Eelmisel päeval olin haiglas tervitanud pisikest vennapoega ja kuulnud Aedult sünnituse muljeid. Õhtul, pärast mõnusat maksavorsti ja õuna mugimist voodisse minnes tundsin, et asi ei ole õige. Kiire kontroll tualettruumis kinnitas kahtlusi.

Kell oli 2 teisipäeva varahommikul, kui käisin duši all, pakkisin koti ja läksin haiglasse jättes Adriani tuttu ja Rando temaga koos koju. Teadsin, et ühes tükis ma tagasi ei tule. Haiglasse jõudes tehti mulle kiire kontroll, aga kuna just oli läbi saanud alles raseduse 36. nädal ja jooksma hakanud 37., siis patsutati mulle põhimõtteliselt õlale ja jäeti voodisse vedelema, sõnadega, et ilmselt olen hommikupudru ajaks kodus tagasi, ilusti rasedana, et õiget aega ootama jääda.

Mu ajataju on suhteliselt kehva, mis puudutab seda, kuidas kõik edasi juhtus, kuid kell võis olla vast 5, kui kojusaamise jutt lõppes ja mind sünnitustuppa koliti. Sellesse, mis jääb paremat kätt, numbrit kahjuks ei mäleta. Selleks ajaks olin juba tõsiselt paanikas, sest ühel hetkel mõistsin, et keisrit mulle keegi teha ei kavatse. Ma ei olnud loomulikuks sünnituseks mitte kuidagi valmistunud. Polnud lugenud, hingamist harjutanud ega teinud muid toredaid asju, mida üks ontlik ja erudeeritud, endast lugupidav tänapäeva rase kohe kindlasti ette võtab.

Sünnitus on valus.

Kogemuse võib kokku võtta nii, et valu oli kohutav. Täiesti kohutav. Vahepeal mõtlesin, et kogu mu sisikond kukub lihtsalt välja. Küsisin ämmaemand Anne Tiituselt, kas see peabki nii olema. Rahulikult ja tasakaalukalt kinnitas ta, et nii see tõesti olema peab. Kui küsisin, kas läheb veel hullemaks, siis sain teada, et "hääled" mida teen, ei ole veel päris õiged ja läheb veel aega.

Anne Tiitus on tore ämmaemand. Mulle ta meeldis. Nii armas, kui keegi nimetab su hüsteerilist röökimist lihtsalt "häälteks". Samuti suhtus ta stoilise rahuga vahepeal kohale jõudnud Rando närvilistesse huumoripursetesse. Tagantjärgi on meelde jäänud vaid paar kommentaari. Üks neist näiteks see, et platsentat nähes tundis ta huvi, kas sellest ka pihve teha saaks. Ja kui mainisin, et ülehindasin oma valuläve ja pidasin ennast varem hoopis tugevamaks inimeseks, siis viskas härra abikaasa, et ega tema ei olegi minust kunagi väga hästi arvanud. Mina ei naernud. Anne Tiitus ei naernud. Aga ta ei visanud Randot ka välja. Tõesti tore naine!

Igatahes läks nüüd alles mölluks! Ei suutnud ma olla ei ühte ega teist pidi. Pandi mind kõnniraamile, siis surusin toore jõuda valu ajal selle lukustuse puruks. Paluti toetada kätega jalahoidjatele, siis toetasin ikka nii et metallkonstruktsioon läbi tugede väljas. Kui mul ei oleks natuke kiire olnud, oleksin ilmselt muretsenud, et sellele laamendamisele sünnitustoas järgneb ka arve inventari lõhkumise eest.

Veel nädal hiljem oli biitseps nii valus nagu oleksin suuremat sorti bodypumpi maratonist osa võtnud. Ja siis saabusid need õiged "hääled"! Just viimasel hetkel, sest ühed teised hääled minu peas soovitasid mul üha tungivamalt valu lõpuni oodata, kõik andurid küljest rebida ja põgeneda. Kiiresti ja kaugele. Näiteks koju magama või midagi.

Aga jah, siis lubati mul lõpuks ometi pressida ja kui ma siis kõik oma viimased jõuriismed kokku võtsin, et asjaga võimalikult kiiresti ühele poole saada oli mu jalge vahel ühel hetkel näost valge ämmaemand, kes karjus: "OOOTA, AITAB! ÄRA PRESSI! KÕIK ON VALGE! AH EI MIDAGI! PRESSI! PRESSSSSSSIIII!" Igatahes polnud mul midagi muud plaaniski sel hetkel ja pisike tuli kahe pressiga välja nagu lupsti!

Kui šokist välja tulin ja jälle natuke asjast aru saama hakkasin, siis märkasin et mu jalge vahele on kogunenud konsiilium. Ämmaemandad raputasid nukralt päid ja nentisid, et nemad küll oma kätt sinna külge ei pane. Olin lihtsalt nii ribadeks, kui üks inimene ribadeks saab olla. "Tuleb kutsuda arst, mina seda küll enda peale ei võta." kuulsin otsust ja oleksin ilmselt kõva häälega naerma pursanud, kui oleksin teadnud, kes see parajasti valves olev arst on,

Kui Maarja Nõmmann sisse astus ja mu kaardi kätte võttis, sain aru, et ta mäletab mind küll. Ta seisis ja silmitses tusase näoga kordamööda mu nägu ja alumist otsa, mis oleks nagu paberihundist läbi käinud ning ohkas istet võttes raskelt. Sest TEMAL oligi ju sel hetkel nii-nii raske... Järgmised pool tundi nägin vaid verist konksu edasi-tagasi liikumas ja kuulsin, kuidas ta ämmakatega arutas, et kuhukohta mingi konkreetne jupp nüüd ometigi asetuma peaks.

Nagu pusle kokkupanijate mitteametlike maailma meistrivõistluste ülekanne. No kui see verise konksu välkumine välja arvata. Tundsin ennast nagu mingis kreisiraadio sketšis. Oleksin peaaegu kõva häälega naerma hakanud, kui mulle loeti moraali selle kohta, et miks ma tunnen huvi oma alumises pooles toimuva vastu, kui võiksin keskenduda hoopis oma uue ilmaime imetlemisele.

Ma ei tea, kuidas teistega lood on, aga minul ei ole kummalgi korral olnud nii, et kui saan lapse rinnale siis minestan ülevoolavast õnnest ja tunnen, et nüüd lõpuks on mu imeline elu leidnud täiusliku mõtte. Kõik valud on kadunud ja piinad ununenud. No ei! Ausõna, sel hetkel muretsesin tõesti rohkem selle pärast, kas nad mind kokku lapitud saavad. Ülevoolav armastus ja kõik muu selline tuli veidi hiljem.

Igatahes sain riielda, et mida ma võpatan. Pobisesin vastu, et ilmselt võpataks ta ise ka, kui keegi kuradiviiesentimeetriseverisekonksuga teda jalgevahelt torgiks! Väga kõvasti ei julgenud igaks juhuks kobiseda. Konks oli ju ikkagi tema käes. Irooniajumalanna naeris laginal ja tagus peopesi vastu põlvi.

Palatist välja minnes lubas preili Nõmmann endale veel väikese huumorinurgakese ja mainis muiates, et no nüüd peaks kolmas laps küll nagu naksti tulema. Ma olin igatepidi lõhki ka mul oli kõhul vähem, kui tunni vanune imik. Mul lihtsalt ei olnud käepärast midagi, millega teda selle kommentaari peale visata...

Lõpuks oli see läbi!

Nooooot! Tegelikult oli see vaid hetkeline pettekas. Üle minu laotus mingi suuremat sorti eufoorialaine. Ilmselt organism tundis, et vahepeal on vaja natuke präänikut anda enne, kui jälle piitsutamiseks läheb. Ma olin üsna heas tujus, kui sanitar mind ratastoolis palatisse sõidutas. Viskasin isegi nalja sel teemal, et olin toolis põlvili, selg sõidu suunas. Istuma ei oleks mind sel saanud isegi põhikooli venekeele ja matemaatika õpetajad koos. Ja uskuge mind, nemad koos pakuks tugevat konkurentsi ka sellele alumisele kõigevägevamale.

Igatahes olid hullud ajad veel ees. Poisi esimestest nädalatest meenunud õnnetundest polnud haisugi. Ma ei saanud kõndida ega istuda. Muuseas, kas olete proovinud pikali asendist püsti saada nii, et seal vahel ei oleks istumist? Ahjaa, ja arvestage sellega, et biitseps on nii valus nagu ülekeskmise paksul tüdrukul, kes elus esimest korda jõusaalis käis ja kogu energia just sellele lihasgrupile pööras. Ja seda püstitõusmist tuleb korraldada võimalikult kiiresti, kuna teie paari päeva vanune imik nutab, sest tal on kõht tühi. No ma ei tea, proovige pulli pärast.

WCs sain käia vaid duši all ning sellega kaasnesid suured valud. Samas pidin otseloomulikult rohkelt vedelikku tarbima. Alumine ots ei kannatanud ka udusule puudutust, aga ilma püksata ei saanud ka ringi käia, kuna siis oli vererida järel. Ja nii nädal haiglas ja veel mitu head nädalat kodus. Ütleme nii, et öösiti soolalambi valguses oma pisikest ilmaimet vaadates nutsin lahinal. Osaliselt õnnest, nagu ka Adriani puhul. Osaliselt aga selle pärast, et mul oli lihtsalt nii kuradi valus!

Ma olen täiesti teadlik, et ma ei ole esimene naine, kel oli valus sünnitus. Tean, et on palju neid, kel läinud veel hullemini, kui mul. Ja otseloomulikult on mu väike täiuslik tütreke seda kõike väärt. Aga ütleme nii, et need, kes räägivad, et sünnitusvalu ununeb kiiresti, on ühed vanad pagana valetajad!

Mis seis on

Kirjutan siis natuke sellest, mis elu elan. Kõige olulisem tundub hetkel see, et aasta algusest alates on meie peres neli liiget. 6. jaanuaril sai Adrianist suur vend, sündis pisike Marian. Kuivõrd ma ei ole siiani ennast kokku võtnud ja tema sünnilugu kirja pannud, siis räägib sellest järgmine postitus täpsemalt.

Elame neljakesi pärnu kesklinnas pisikeses kahetoalises üürikorteris. Oleme siin väga rahul, aga tuleb tunnistada, et natuke kitsaks hakkab minema. Seega soetasime linna lähedale platsi, kuhu on plaan endale kena väike kodu ehitada. Ka sellest räägin pikemalt eraldi postituses.

Mina olen töömõttes kodune, emapuhkusel nagu öeldakse. Puhkus see muidugi pole. Kuigi Adrian käib ka lasteaias, (alustab paari nädala pärast teist aastat!) oleme lastega palju kolmekesi. Marianiga on praegu küll lihtne, ta on suurepärane beebi. Rahulik, rõõmus ja kannatlik pooleaastane. Täpselt nagu ta vend selles vanuses. 

Naljatamisi ütlen, et Adrianil läks kohutav kahene otse kohutavaks kolmeseks üle ja vahel tundub temaga maid jagades, et asi on naljast kaugel. Kurikuulsale "miks?" perioodile lisandub lasteaiast külge jäänud korrutamine, et tähelepanu saada. "Emme, palun multikat, Emme, palun multikat. Emme, palun multikat. EMME, PALUN MULTIKAT." on täiesti tavaline viis asju küsida. 

Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis oleme poja näol saanud endale armsa, nutika, kõneosava ja hea huumorimeelega kaaslase, kelle kauplemisoskus oleks kasulik igale müügimehele ning kelle kuldsed lokid sulatavad ka võhivõõraste inimeste südamed.

Lisaks on meil ühine hobi - kokkamine. Minule meeldib köögis toimetada ja Adrianile mind aidata. Kolmeaastase kohta on tema oskused ja teadmised täitsa korralikud. Tihti tahab ta multikate asemel youtubest hoopis küpsetamise tutoriale vaadata. Lemmik on hetkel rainbow cake ( https://www.youtube.com/watch?v=0zGxza7LCEY ) , mille täiesti edukalt ka ise järgi tegime.

Randol on päris palju tööd ja sügisest otsustas ta ka ülikooli minna. Arvestades, et juba praegu pole meil omavahel olemiseks praktiliselt üldse aega, siis ei saa see lihtne olema, aga toetan teda igati. Olen uhke, et ta otsustas oma poolelijäänud haridustee ikkagi lõpetada!

Tervisega on mul praegu kõik korras, aga eks see multiskleroos ole selline salakaval haigus, et kunagi ei tea, millal ta jälle välja lööb. Mõlgutan siiani mõtteid oma loo raamatusse vormimise suhtes. Kui viimati rääkisime, olid nii rahastajad kui ka kirjastajad jätkuvalt huvitatud. Tuleb ennast lihtsalt kokku võtta, aga eks näha ole, kuidas see õnnestub.

Vahel teen natuke tööd ka, kui pakutakse. Olen "ei" ütlemises täiesti kohutav ja vahepeal suutsin endale ikka korraliku hunniku kohustusi tekitada. Praeguseks olen nendega küll enam-vähem ühele poole saanud, kuid eks uusi tule peale ka. Kui täpsemalt rääkida, siis teen vahel kaastööd Naistelehe, mida juhib nüüd armas Kaire Külli. Lisaks tegelen pressiga Eesti Driftiliidu üritustel. Minu jaoks täiesti uus ala. KOHUTAVALT põnev, kusjuures!

Ja ongi vist lühidalt kõik - minu elu. 

Tere tulemast!

Kui ma selle esimese postituse pealkirja ära kirjutasin, siis jäin mõtlema, et kes nüüd kellele tegelikult tere tulemast ütlema peaks. Mina lugejatele? Lugejad mulle, kuna kirjutan uues kohas? Igatahes olen segaduses nagu Toots, kes Venemaalt tulles ja rongist maha astudes kodumaa õrnadele õitele "Tere tulemast!" ütles, kuigi tegelikult oleks pidanud tervitus hoopis kodumaa õrnadelt õitelt tulema...
Jah, sissejuhatus on sama segane, kui selle blogi fookus. Kuigi aadressi järgi võiks arvata, et kirjutan siin oma lastest, siis tegelikult on plaan kirja panna kõik, mis mind puudutab. Härra Pullerits küll rääkis koolis, et loo fookus tuleb osata ühe lausega kokku võtta. Kas "Kõigest, mis südames ja südamel" sobiks? Ei tea, aga see on parim, mida suudan.
Praeguste plaanide kohaselt kirjutan siin perest, katsetustest köögis, meie tulevasest kodust ja selle planeerimisest ning ehitusest, koolist, tööst, oma mõtetest ja vaadetest. Kõigest, mis pähe tuleb. Otse, täpselt nii nagu mõtlen. Ehk siis tegelikult oleks blogi nimeks pidanud ilmselt panema hoopis "Dear diary...". Aga see nimi on ilmselt niikuinii võetud, seega jääb nagu on - Adrian ja Marian, mu kõige tähtsamad.
Kui tunned, et siin võiks olla midagi, mis Sind huvitab, siis oled just õiges kohas. PS! adrianrozbaum.blogspot.com kolib ka nüüd siia ja sinna enam uusi kirjeid ei tule.

Seega - tere tulemast!