Mul jäi karp lahti, nagu puuga oleks pähe saanud. Just sel hetkel jõudis mulle reaalselt kohale, kuidas asjad facebookis tegelikult levivad. Ma ei ole idioot. Selline asi poleks tohtinud mulle sellise üllatusena tulla. Aga tuli. Ja see on tõsiselt veider.
Tulin koju ja otsustasin oma kontaktide suurpuhastuse teha. No kuulge, mul on 500 midagi sõpra. Ilmselgelt jõuab see enamikuni, kui käin sõbrannaga veini joomas. Kelle asi see tegelikult on? Väga väheste.
Ja kuigi see konkreetne sõber, kelle tõttu asja üle pikemalt järele mõtlema hakkasin, on vana ja usaldusväärne, siis hakkasin arutlema, kui palju on seal suhtlusportaalis inimesi, kes kunagi endast märku ei anna. Nad lisavad su sõbraks ja kuna sa neid kuskilt tead, siis on kuidagi imelik mitte vastu võtta. No et oleks nagu ülbe või nii. Ja siis see inimene on koheselt kogu su eluga kursis. Ta teab kõike sinu, su laste, su elukoha ja koduloomade kohta. Inimene, kes lisab sind küll sõbraks, aga tänaval ei ütle ehk teregi.
Tegelikult on ilmselgelt raske ette kujutada, et selline rahvamass nagu 500 inimest igat su postitust näeb. 500 inimest on päris suur saalitäis rahvast ja statistiliselt mahub sinna igasugu huvitavaid tegelasi. Me ju teame seda, aga miks siis endale ikkagi aru ei anna?
Sest facebookis nagu ka päriselus, no näiteks ülikooli loengusaalis, on laias laastus kolme tüüpi inimesi. Üks võrdlemisi väike seltskond istub esireas ja võtab igal teemal sõna. Sa tead alati, mis ta sinu asjadest arvab ja oled kursis ka tema enda mõtetega. Kui postitad lõunasöögi siis ta vajutab "meeldib" ja kirjutab veel kommentaariks, et "Tahaks ka!". Isegi siis, kui ta on suhteliselt võõras inimene.
Siis on teine, võrdlemisi suur grupp, kes küll kuulab loengus ja räägib ka kaasa, kuid ainult siis, kui ennast nö. puudutatuna tunneb. Need on näiteks teised noored emad beebipilte vaadates. Või vanad klassikaaslased, kui postitad värske pildi sellest, kuidas mõne teise klassikaaslasega kuskil kokku said. Nad ei jälgi kiivalt iga postitust, aga kui teema tuttav, siis on nad olemas.
No ja lõpuks on see kolmas, kõige suurem grupp. See rühm inimesi, kellele mõeldes mul kepsu värisema võttiski. Need on need, kes istuvad loengus tagareas ja kunagi sõna ei võta. Sa unustad nende olemasolu üldse ära, sest nad ei anna endast kuidagi märku. Facenookis ei "laigi" nad kunagi ühtegi asja ega kommenteeri ainsatki pilti. Ometi näevad ja loevad nad kõike. Kutt, kellega said peol tuttavaks juba, siis kui oma elukaaslasega veel kooski ei olnud. Ema vana klassiõde. Piff, kes käis sinuga ühes põhikoolis paar klassi allpool. Põhimõtteliselt täiesti võõrad inimesed. Ja nad teavad, millisel mänguväljakul sulle oma lapsega kõige rohkem meeldib käia... Täiesti jube ju!
Igatahes jõudis mul kogu see asi hetkega kohale. Kustutama ma kedagi ei hakanud. Mine tea, millal mõnda kontakti kunagi vaja läheb ja üldse, kui inimene tahab mu "internetisõber" olla, no las ta siis olla, jumala eest! Küll aga korraldasin kontaktid ümber eraldi gruppidesse. Kõik ei näe enam igat mu pilti ja mõttevälgatust. Ja mu süda on nüüd tunduvalt rahulikum.
Noor ema ja alkohol
Mis mind veel selle teema juures just praegusel hetkel nii tugevasti puudutas on see, et pärast enam kui aastat väga rahulikku eksisteerimist kodus oma mulllis vaid laste nimel elades, on viimasel ajal kuidagi ühekorraga välja ilmunud suur hulk vanu tuttavaid. Nad kõik tahavad kokku saada. "Me pole niiiiii ammu näinud, teeme paar klaasi veini ja lobiseme." Või siis "Jeebus, me nägime viimati eelmine suvi, kui meie jõime rummi ja sina olid rase. Saaks kokku ja teeks paar koksi?".
Ja kuna ma tõesti tunnen, et natuke juba võiks ka ette võtta mingeid aktiviteete täiskasvanute seltskonnas, siis ma ei ütle ära. Eriti, kui kutsub vana sõbranna, kes käib vaid kord aastas Eestis. Või teine, kelle mees annab linnaloa vaid poole aasta tagant.
Ja kui siis õhtu on tõsiselt lõbus, tuleb mingi hetk tunne, et seda rõõmu kohe peab terve maailmaga jagama. Ja sa postitad pildi endast kohvikulauas veiniklaasiga. Või kodus diivanil kokteiliga. Kuigi tegelikult ei ole alkohol sugugi mitte põhiline rõõmu allikas jääb paratamatult mulje, et näed - noor ema ja joob. Jälle!
Ma võin ju öelda, et mind absoluuselt ei koti, mida teised inimesed arvavad, aga see oleks nii sulaselge vale, et naerma ajab. Mind morjendab teiste arvamus väga, kuigi tean, et ei peaks. Ja no üleüldse on ühiskondlik norm kuidagi selline, et juua võivad kõik välja arvatud naised, kel on alla 5 aastane laps. Või noh, isegi alla kümne.
Seda riigis, kus juuakse iga elaniku kohta 10 liitrit 100% alkoholi aastas. Seal hulgas on siis kõik, imikutest 100 aastasteni ja edasi. KÕIK! Eestlased ei lähe tänavatele, kui nende palku kärbitakse. Nad ei lähe sinna, kui toit hakkab hinna tõttu luksuskaubaks muutuma. Küll aga räägitakse, et kui nüüd see alkoholiaktsiis tõuseb nii hullusti, kui lubatakse, siis tuleb midagi ette võtta.
Täiesti silmakirjalik ju! Aga ometi tunnen ma ennast halvasti, et olen joonud veini ja rummi ja seda ühe nädala jooksul. Mis siis, et enne seda ei tarbinud ma üle aasta absoluutselt alkoholi. Rongaema tunne tuleb peale, kuigi tean, et lapsed võtavad vanaema juures ööbimist nagu preemiat.
Niisiis nüüd ei näe enamik mu kontaktidest enam, kui olen vana hea sõbrannaga kuskil ja võtan kanatiibade kõrvale pokaali külma Rieslingut. Või kutsun aastaid tagasi välismaale kolinud klassiõe koos elukaaslasega külla kokteili jooma. Ja jälle on mu süda tunduvalt rahulikum.
No comments:
Post a Comment