Meie teine ime!

Arvesta nüüd sellega, mu kallis lugeja, et nüüd tuleb pikk ja detailne jutt selle kohta, kuidas mu teine laps sündis.

6. jaanuaril, kell 10.53 tuli Pärnu haiglas ilmale pisike Marian Rozbaum, kes kaalus 2970 grammi ja oli 52 sentimeetrit pikk. Kuigi tähtaeg oli mitu nädalat hiljem, imestasid isegi arstid-ämmaemandad, et beebi oli nii valmis nagu oleks päevapealt õigel hetkel saabunud. Sünnihinded 9-10-10 ei näita täpset pilti - minu meelest oli ta täiesti täiuslik!

Mariani sünnitamine oli minu jaoks paras šokk. Adrian tuli ju keisrikõikega, millest ruttu taastusin. Näidustusteks tuharseis ja minu sclerosis multiplex. Juba paari päeva pärast sain ise lapsega hakkama ja paar nädalat hiljem oleksin võinud kõhulihastele harjutusi teha.

Juba tütrekest ootama jäädes olin kindel, et tuleb jälle keiser. Kirjutas ju mu arst otsekohe suurte punaste trükitähtedega raseduskaardile lausa kolm näidustust - multiskleroos, pool aastat varem toimunud konisatsioon ja armiga emakas. Oli ju Adriani sünnist möödas laias laastus vaid kaks aastat.

Kaks triipu!

Kahe triibuga test aprillis 2014. aastal tuli veidi üllatusena, kuid beebiootus oli igal juhul vägagi rõõmustav uudis. Otsustasin, et seekord naudin rasedust samuti nagu esimesel korral, kui juurde enam nii palju ei võta. Pea 30 kg kaotamine oli selge piin. Aga no jutuks see jäigi, sest juurde tuli sama palju ja mahasaamisega on trall kordades hullem.

Esimesel trimestril oli iiveldus päris hull, kindlasti tundsin end halvemini, kui poissi oodates. Kaasa ei aidanud ka lämbe suvi. Samuti olin kohutavalt emotsionaalne. Eks mul ole muidu ka silmad märja kohapeal, aga siis oli ikka eriti hull lugu. Polnud kohe üldse põhjust vaja, et pill lahti oleks. Ometi oli kõik hästi ja ultrahelid näitasid vaid rõõmsaid uudiseid. Seda nii Pärnus kui ka Tallinnas kuulsa Marek Šoisi juures, kes muuhulgas ütles 12 nädalal ära ka selle, et vastukaaluks suurele vennale on seekord tulemas pisike piiga.

(Ma lihtsalt olen sunnitud vahemärkusena välja tooma, et Marianile sugugi ei meeldi mõte, et siin teda taga räägin. No kuidagi ei taha lasta mul kirjutamisega tegeleda!)

Igatahes juhtus nii, et looteanatoomiat, 20 rasedusnädalal tehtavat ultraheliuuringut sattusin tegema Pärnu haigla võrdlemisi uue arsti juurde, kel nimeks Maarja Nõmmann. Ütlen kohe ära, et praegu teda googeldades on kommentaarid positiivsed. Neid pole küll palju, muidu arvaksin et kujutasin seda kõike endale vaid ette. Kui loen, siis on tunne, et kirjutatakse kellestki teisest.

Lähen alati uute arstide juured positiivse häälestusega. On ju selge, et sinusse suhtutakse paremini, kui ise positiivsust kiirgad. Ja võin kinnitada, et sõbralik tervitus ja naeratus on tihti mõnegi tõreda arsti rõõmsamaks teinud. Enamik on juba ennegi rõõmsad olnud. Nõmmanniga oli kahjuks täiesti vastupidine kogemus.

Kohe, kui ta mu rasedakaarti nägi, võttis sisse ründava poosi ning hakkas mind pommitama küsimustega nagu ma ise oleks oma kaardile need punased märkused teinud. Küll ei sobinud talle üks ega teine põhjus, Lõpuks hakkasin juba mõtlema, et ilmselt tühistab ta kohe-kohe ka mu 8 aastat pea kohal rippunud multiskleroosi diagnoosi.

Igatahes tegi ta märkusi, mis olid vastuolus nii minu neuroloogi jutu kui ka mu enda teadmistega oma haiguse kohta. Olin selle günekoloogi näol sattunud maailma suurima eksperdi otsa neuroloogiliste probleemide alal. Lisaks oli suhtumine minusse, kui patsienti ebaviisakas ja tõre. Tundsin ennast nagu viimane rongaema, kes üritab puhtast laiskusest ja enese mugavusest keisrilõiget välja petta.

Tunnistan, et pärast ultraheli ma nutsin. Ja mitte selle tõttu, et ma üleüldse palju nutsin. :) Alguses ajasingi kõik oma rasedushormoonide kaela, kuid nüüd tagasi mõeldes saan aru, et MINU hormoonidega polnud sel mingit pistmist. Igatahes kuulsin hiljem ka tema kolleegide käest mitte just kõige positiivsemaid kommentaare uue noore arsti kohta.

Aega on veel maa ja ilm!

Olgu temaga, kuidas oli. Viskasin selle negatiivse kogemuse peast, sest olin kindel, et ei pea selle naisolendiga enam kunagi kohtuma. Oli mul ju saatekiri keisrilõikeks ja jäi vaid antud kuupäev ära oodata. No ja rasedusega on minu meelest nii, et sa küll tead, et see lõppeb lapse tulekuga ja sa tead ka umbkaudset aega, aga ikkagi tundub see nii kauge ja ebareaalse tulevikuna, et eriti sellega pead ei vaeva. Aga siis näitas saatus, et iroonia meeldib talle sama palju, kui mulle.

Operatsioonini jäi veel enam kui nädal. Eelmisel päeval olin haiglas tervitanud pisikest vennapoega ja kuulnud Aedult sünnituse muljeid. Õhtul, pärast mõnusat maksavorsti ja õuna mugimist voodisse minnes tundsin, et asi ei ole õige. Kiire kontroll tualettruumis kinnitas kahtlusi.

Kell oli 2 teisipäeva varahommikul, kui käisin duši all, pakkisin koti ja läksin haiglasse jättes Adriani tuttu ja Rando temaga koos koju. Teadsin, et ühes tükis ma tagasi ei tule. Haiglasse jõudes tehti mulle kiire kontroll, aga kuna just oli läbi saanud alles raseduse 36. nädal ja jooksma hakanud 37., siis patsutati mulle põhimõtteliselt õlale ja jäeti voodisse vedelema, sõnadega, et ilmselt olen hommikupudru ajaks kodus tagasi, ilusti rasedana, et õiget aega ootama jääda.

Mu ajataju on suhteliselt kehva, mis puudutab seda, kuidas kõik edasi juhtus, kuid kell võis olla vast 5, kui kojusaamise jutt lõppes ja mind sünnitustuppa koliti. Sellesse, mis jääb paremat kätt, numbrit kahjuks ei mäleta. Selleks ajaks olin juba tõsiselt paanikas, sest ühel hetkel mõistsin, et keisrit mulle keegi teha ei kavatse. Ma ei olnud loomulikuks sünnituseks mitte kuidagi valmistunud. Polnud lugenud, hingamist harjutanud ega teinud muid toredaid asju, mida üks ontlik ja erudeeritud, endast lugupidav tänapäeva rase kohe kindlasti ette võtab.

Sünnitus on valus.

Kogemuse võib kokku võtta nii, et valu oli kohutav. Täiesti kohutav. Vahepeal mõtlesin, et kogu mu sisikond kukub lihtsalt välja. Küsisin ämmaemand Anne Tiituselt, kas see peabki nii olema. Rahulikult ja tasakaalukalt kinnitas ta, et nii see tõesti olema peab. Kui küsisin, kas läheb veel hullemaks, siis sain teada, et "hääled" mida teen, ei ole veel päris õiged ja läheb veel aega.

Anne Tiitus on tore ämmaemand. Mulle ta meeldis. Nii armas, kui keegi nimetab su hüsteerilist röökimist lihtsalt "häälteks". Samuti suhtus ta stoilise rahuga vahepeal kohale jõudnud Rando närvilistesse huumoripursetesse. Tagantjärgi on meelde jäänud vaid paar kommentaari. Üks neist näiteks see, et platsentat nähes tundis ta huvi, kas sellest ka pihve teha saaks. Ja kui mainisin, et ülehindasin oma valuläve ja pidasin ennast varem hoopis tugevamaks inimeseks, siis viskas härra abikaasa, et ega tema ei olegi minust kunagi väga hästi arvanud. Mina ei naernud. Anne Tiitus ei naernud. Aga ta ei visanud Randot ka välja. Tõesti tore naine!

Igatahes läks nüüd alles mölluks! Ei suutnud ma olla ei ühte ega teist pidi. Pandi mind kõnniraamile, siis surusin toore jõuda valu ajal selle lukustuse puruks. Paluti toetada kätega jalahoidjatele, siis toetasin ikka nii et metallkonstruktsioon läbi tugede väljas. Kui mul ei oleks natuke kiire olnud, oleksin ilmselt muretsenud, et sellele laamendamisele sünnitustoas järgneb ka arve inventari lõhkumise eest.

Veel nädal hiljem oli biitseps nii valus nagu oleksin suuremat sorti bodypumpi maratonist osa võtnud. Ja siis saabusid need õiged "hääled"! Just viimasel hetkel, sest ühed teised hääled minu peas soovitasid mul üha tungivamalt valu lõpuni oodata, kõik andurid küljest rebida ja põgeneda. Kiiresti ja kaugele. Näiteks koju magama või midagi.

Aga jah, siis lubati mul lõpuks ometi pressida ja kui ma siis kõik oma viimased jõuriismed kokku võtsin, et asjaga võimalikult kiiresti ühele poole saada oli mu jalge vahel ühel hetkel näost valge ämmaemand, kes karjus: "OOOTA, AITAB! ÄRA PRESSI! KÕIK ON VALGE! AH EI MIDAGI! PRESSI! PRESSSSSSSIIII!" Igatahes polnud mul midagi muud plaaniski sel hetkel ja pisike tuli kahe pressiga välja nagu lupsti!

Kui šokist välja tulin ja jälle natuke asjast aru saama hakkasin, siis märkasin et mu jalge vahele on kogunenud konsiilium. Ämmaemandad raputasid nukralt päid ja nentisid, et nemad küll oma kätt sinna külge ei pane. Olin lihtsalt nii ribadeks, kui üks inimene ribadeks saab olla. "Tuleb kutsuda arst, mina seda küll enda peale ei võta." kuulsin otsust ja oleksin ilmselt kõva häälega naerma pursanud, kui oleksin teadnud, kes see parajasti valves olev arst on,

Kui Maarja Nõmmann sisse astus ja mu kaardi kätte võttis, sain aru, et ta mäletab mind küll. Ta seisis ja silmitses tusase näoga kordamööda mu nägu ja alumist otsa, mis oleks nagu paberihundist läbi käinud ning ohkas istet võttes raskelt. Sest TEMAL oligi ju sel hetkel nii-nii raske... Järgmised pool tundi nägin vaid verist konksu edasi-tagasi liikumas ja kuulsin, kuidas ta ämmakatega arutas, et kuhukohta mingi konkreetne jupp nüüd ometigi asetuma peaks.

Nagu pusle kokkupanijate mitteametlike maailma meistrivõistluste ülekanne. No kui see verise konksu välkumine välja arvata. Tundsin ennast nagu mingis kreisiraadio sketšis. Oleksin peaaegu kõva häälega naerma hakanud, kui mulle loeti moraali selle kohta, et miks ma tunnen huvi oma alumises pooles toimuva vastu, kui võiksin keskenduda hoopis oma uue ilmaime imetlemisele.

Ma ei tea, kuidas teistega lood on, aga minul ei ole kummalgi korral olnud nii, et kui saan lapse rinnale siis minestan ülevoolavast õnnest ja tunnen, et nüüd lõpuks on mu imeline elu leidnud täiusliku mõtte. Kõik valud on kadunud ja piinad ununenud. No ei! Ausõna, sel hetkel muretsesin tõesti rohkem selle pärast, kas nad mind kokku lapitud saavad. Ülevoolav armastus ja kõik muu selline tuli veidi hiljem.

Igatahes sain riielda, et mida ma võpatan. Pobisesin vastu, et ilmselt võpataks ta ise ka, kui keegi kuradiviiesentimeetriseverisekonksuga teda jalgevahelt torgiks! Väga kõvasti ei julgenud igaks juhuks kobiseda. Konks oli ju ikkagi tema käes. Irooniajumalanna naeris laginal ja tagus peopesi vastu põlvi.

Palatist välja minnes lubas preili Nõmmann endale veel väikese huumorinurgakese ja mainis muiates, et no nüüd peaks kolmas laps küll nagu naksti tulema. Ma olin igatepidi lõhki ka mul oli kõhul vähem, kui tunni vanune imik. Mul lihtsalt ei olnud käepärast midagi, millega teda selle kommentaari peale visata...

Lõpuks oli see läbi!

Nooooot! Tegelikult oli see vaid hetkeline pettekas. Üle minu laotus mingi suuremat sorti eufoorialaine. Ilmselt organism tundis, et vahepeal on vaja natuke präänikut anda enne, kui jälle piitsutamiseks läheb. Ma olin üsna heas tujus, kui sanitar mind ratastoolis palatisse sõidutas. Viskasin isegi nalja sel teemal, et olin toolis põlvili, selg sõidu suunas. Istuma ei oleks mind sel saanud isegi põhikooli venekeele ja matemaatika õpetajad koos. Ja uskuge mind, nemad koos pakuks tugevat konkurentsi ka sellele alumisele kõigevägevamale.

Igatahes olid hullud ajad veel ees. Poisi esimestest nädalatest meenunud õnnetundest polnud haisugi. Ma ei saanud kõndida ega istuda. Muuseas, kas olete proovinud pikali asendist püsti saada nii, et seal vahel ei oleks istumist? Ahjaa, ja arvestage sellega, et biitseps on nii valus nagu ülekeskmise paksul tüdrukul, kes elus esimest korda jõusaalis käis ja kogu energia just sellele lihasgrupile pööras. Ja seda püstitõusmist tuleb korraldada võimalikult kiiresti, kuna teie paari päeva vanune imik nutab, sest tal on kõht tühi. No ma ei tea, proovige pulli pärast.

WCs sain käia vaid duši all ning sellega kaasnesid suured valud. Samas pidin otseloomulikult rohkelt vedelikku tarbima. Alumine ots ei kannatanud ka udusule puudutust, aga ilma püksata ei saanud ka ringi käia, kuna siis oli vererida järel. Ja nii nädal haiglas ja veel mitu head nädalat kodus. Ütleme nii, et öösiti soolalambi valguses oma pisikest ilmaimet vaadates nutsin lahinal. Osaliselt õnnest, nagu ka Adriani puhul. Osaliselt aga selle pärast, et mul oli lihtsalt nii kuradi valus!

Ma olen täiesti teadlik, et ma ei ole esimene naine, kel oli valus sünnitus. Tean, et on palju neid, kel läinud veel hullemini, kui mul. Ja otseloomulikult on mu väike täiuslik tütreke seda kõike väärt. Aga ütleme nii, et need, kes räägivad, et sünnitusvalu ununeb kiiresti, on ühed vanad pagana valetajad!